Kõik nimetatud alad ei olnud päris vahenditega. Arvestada tuli õpilaste oskustega, platside nappuse ja ohutusega. Tõkkejooksus oli ainult kolm madalat jonnipunntõket ja kiiruse peale tuli ka tagasi joosta. Odavise toimus plastmassist tömbiotsalise ridvaga, millel kauguse takistuseks oli lehvik sabas. Ketast tuli heita rattakummiga. Teivashüppe oskust tuli näidata paigalt teibaga hüppamist kaugusele, teiba käest lahtilaskmine oli keelatud. Kõrgushüppe asemel oli aga hoopis paigalt kaugushüpe. Kümnevõistlus andis võimaluse igaühel näidata erinevaid osavusi ja võimeid. Absoluutpunktisummat (70 p) ei saavutatud üheski võistlusklassis.

I-III klassi ja IV-VI klassi võistkondade moodustamisel oli arvestatud Uuemõisa Algkooli koondise osavõttu. VII-IX klassi võistkonnad moodustati kehalise kasvatuse õpetaja poolt määratud kaptenite valikute järgi. Üldine reegel oli, et igas võistkonnas peab olema vähemalt üks tüdruk ja üks poiss igast klassist. Igas klassigrupis osales 5 segavõistkonda. Paremusjärjestus selgitati kõikides mängudes saadud kohapunktide liitmisel.

Teatemängus tuli täita erinevates sportmängudes kasutatavat tehnikat. Raja pikkus 40 m. Iga võistkonna liikmed pidid raja läbima ükshaaval. Võistkond, kes raja läbimisel vähem vigu tegi, oli võitja. Vigade võrdsuse korral luges kiirus. Korraga kohtus, nagu sportmängudeski, kaks võistkonda.

Rahvastepallis pidid IV-VI ja VII-IX klassi grupis poisid viskama kahe käega. Väljavisatud võistleja võis kapteni poolel ka küljel mängida. Võitis võistkond, kellel jäi rohkem elusid alles.

Minijalgpallis tuli mängida saalihoki väravale ja vähem põrkava palliga. Iga võistkond sai kolmes mängus kokku mängida 16 neljaminutilist mängu, s.o 64 minutit maksimaalset pingutust. Kõik võistkonnad olid vaprad ja üsna tasavägised.